Vanahärra ümberkasvatamine
Sel nädalal jõudis kinodesse ka kodumaine film „Kuulsuse narrid“, mida ma kindlasti soovitan vaatama minna. Kuid kuna lehe trükkiminemise ajaks ei ole mul endal veel avanenud võimalust seda filmi näha, siis pikemaid muljeid selle kohta hetkel pakkuda ei saa.
Sestap soovitan sel nädalal midagi meeldivalt rahulikku ja turvalist – „Mees nimega Otto“, Tom Hanksiga peaosas on kindla peale minek, kui soovite mõnusat meelelahutust, mis ei oleks liiga painav ega kurnav.
See ei ole tegelikult värske film, kuna tegemist on Hollywoodi uuslavastusega 2015. aastal välja tulnud rootsi linateosele „Mees nimega Ove“. Rootslased saatsid filmi ka Hollywoodi, Oscarit püüdma, seda nii parima võõrkeelse filmi osas kui ka grimmi ja soengute vallas. Kuldmehikest küll ei kukkunud, aga nominatsiooni märgati ja nüüd jõuab linalugu uues kuues ehk ka laiema publikuni kui rootsikeelsena. Kipuvad ju need va euroopa filmid rohkem linastuma väiksemates kinosaalides ja kitsamale publikule.
Kindlasti väärib uusversioon vaatamist ka nende jaoks, kes on varem rootslaste originaali näinud. Mulle meeldib filme omavahel võrrelda, nii näiteks on mu meelest USA versioon „Vanilla Sky“ parem tulemus kui hispaanlaste „Abre los ojos“, samas kui esineb ka selliseid näiteid, mil originaal jääb siiski paremaks kui hilisemad uuslavastused.
Konkreetselt selle filmi puhul on isegi raske hinnata, sest mõlemad on üsna tasavägised. Uues filmis on kindlasti magnetiks osatäitja Tom Hanks, kes annab rollile omapoolse veidi pehme oleku. Aga ega tea ka, see pehmus on võib-olla publiku enda peas kinni, sest oleme ju harjunud sellega, et Hanks enamasti teeb leebema loomuga karaktereid. Otto on aga pahur ja torssis vanamees, kes elab üksi ja tahabki elada üksi.
Film põhineb rootsi kirjaniku Fredrik Backmani romaanil „Mees nimega Ove“, mis on tõlgitud ka eesti keelde, kirjastus Varrak andis selle välja eelmise aasta suvel. Veel varem, 2016. aastal, on romaan ilmunud kirjastuselt Tänapäev. Tõlkija on raamatul sama (Ene Mäe), nii et eri kirjastuste versioone ei ole mõtet ostma hakata. Eesti keeles on Backmani teoseid veelgi ilmunud, kokku on autorilt ilmunud eesti keeles seitse erinevat romaani (kolm nendest triloogia osad). Nii et kui te juhuslikult nüüd Hollywoodi filmi vaadates avastate, et teile selline muhe loojutustamine meeldib, siis võite julgelt oma lugudenautimise mõnu pikendada – otsige Backman kauplusest või raamatukogust välja!
Otto või Ove nimeline mees igatahes elab väikeses Rootsi linnakeses, eramajade rajoonis, oma vaikset erakuelu. Ta on 59-aastane, hästi korralik, ja tahab, et kõik tema ümber oleks samamoodi korralik. Ta on see naabruskonna kuri vanainimene, kellel on alati kõigega asja ja kui teie väravaesine on lumest rookimata, siis ta tuleb teid korrale kutsuma. Niisuguseid inimesi jätkub igale poole üle maailma. Vana toriseja on filmis hiljuti matnud oma naise Sonja ja muidugi valitseb tema hinges lein, sest oma naist armastas ta üle kõige.
Nüüd kolib Otta naabriteks uus perekond, mille liikmed on tema jaoks lärmakad, tüütud ja jube kobad, sest nad alustuseks lõhuvad kogemata tema postkasti ära. Selle sekeldusega seoses saab mees aga naabrite perega rohkem tuttavaks ning peab neile hakkama erinevaid teeneid osutama, näiteks nõustub ta valvama naabrite kassi. Vastumeelselt alguse saanud argised heateod saavad aga pikapeale harjumuseks ja toovad Otto leinatardumusest välja.
See linateos on niisugune, et sa võid ju teada kogu filmi sisu, aga ikka on mõnus seda lugu vaadata. Siin on pisiasjad need, mis loevad. Mingeid suuri saladusi ei lahendata, põrutavaid sündmusi ja enneolematuid vapustusi ei tasu oodata. Aga siin näeb südamesoojust ja ligimesearmastust, huvitav on jälgida peategelase arengut.
Muidugi ei pruugi päris elus sellised torisejad nii muinasjutuliselt toredateks ja soojadeks inimesteks osutuda või ümber kasvada, aga eks tavaliselt ikka ole pahura oleku taga mingi mõistusega seletatav põhjus, mitte lihtsalt see, et inimene ongi siia ilma teiste elu mürgitamiseks sündinud.
Niisuguseid eraklikke pahuraid vanainimesi võiks tegelikult enda ümber tähele panna. Mõnda neist võibki elavdada see teadmine, et neid on kellegi jaoks vaja. Muidugi on niisuguste inimeste kõva koore alla raske murda, kuid ka lihtsalt järjepidev tere ütlemine võib neile palju mõtteainet pakkuda.
Jah, eks neid naabrite suhteid on erinevaid, saab neist ka õudus- ja krimifilme vändata. „Mees nimega Otto“ on aga kena armas lookene, seekord veidi ameerikalikus soustis, kuid igal juhul vaatamist väärt film uue aasta alustuseks.
Margit Adorf
