Vandenõuteooriad ja libauudised kaotavad meie sideme tegelikkusega

Täpselt nii, nagu kaheldi kümne aasta eest 4G tehnoloogia vajalikkuses ja turvalisuses, on mitmed inimesed täna skeptilised 5G tehnoloogia osas. Vahe on vaid selles, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on märgatavalt kasvanud sotsiaalmeedia roll, mis aitab kaasa valeinfo ja vandenõuteeoriate massilisele levikule.

Andre Visse,

Telia Eesti tehnoloogiajuht

Eelmise dekaadi alguses, mil telekomiettevõtted arendasid aktiivselt oma 4G võrke, pelgas osa inimesi täpselt samu asju, mida täna omistatakse 5G tehnoloogiale – uus ja tundmatu tehnoloogia, sellega kaasnev väidetav kiirguse kasv, halb mõju inimese tervisele ja palju muud. Ometi on 4G tehnoloogia täna meie elu lahutamatu osa, milleta ei kujutaks enamus inimesi ilmselt ette, kuidas koroonapandeemiaga kaasnenud eriolukordade ja lukustusperioodide ajal kaugtööd või distantsõpet korraldada.

Sarnane muster on kordumas 5G tehnoloogiaga. Peamine vahe, mis eristab tänast päeva kümne aasta tagusest ajast, on meie igapäevaelus üha olulisemat rolli mängiv sotsiaalmeedia, mille vahendusel hoiab arvestatav hulk inimesi end kursis maailmas toimuvaga.

Isehakanud spetsialiste tekib iga teemaga

Paraku on sotsiaalmeedia puhul tegu ideaalse meediumiga nii valeinfo, kontrollimata faktide, vandenõuteooriate kui libauudiste levitamiseks. Sellele kõigele aitavad kaasa näiteks koroonapandeemia perioodil välja ilmunud hobiviroloogid või – 5G kontekstis rääkides – sotsiaalmeedias tegutsevad isehakanud raadiotehnikaspetsialistid.

Sealjuures ei saa sellise valeinfo levitajad pahatihti ise arugi, et nad jagavad „fakte“ või „uudiseid“, mida on meelega moonutatud või mille loomise eesmärk ongi tekitada võimalikult palju segadust. Kiiresti arenev tehnoloogia nõuab sellest arusaamiseks aina rohkem valdkonnaspetsiifilisi teadmisi. Psühholoogid on ühe peamise põhjusena, miks kipuvad inimesed vandenõuteooriaid ja väärinfot uskuma, pakkunud välja asjaolu, et nii saavad inimesed lihtsa selgituse mingi keerulise nähtuse kohta, millest nad tegelikult aru ei saa ja mis neid seetõttu hirmutab.

Nii tundub see olevat ka uute tehnoloogiatega. Enamus inimesi ju tegelikult ei tea, ja ei peagi teadma, kuidas täpselt töötab nutitelefon, rääkimata siis asjade internetist. Seda enam aga on oluline, et me oskaksime infoväljast sõeluda välja ebausaldusväärse teabe ning usaldaksime oma valdkonna eksperte. Soovitan alati küsida endalt, kas see, mida ma praegu vaatan või loen, on pärit usaldusväärsest ja asjatundlikkust allikast. Kas tema, kes sulle just jagas Facebookis esmaspilgul väga põnevat teooriat, on ikkagi selle valdkonna ekspert? Juhul kui me neid küsimusi ei küsi, loome me endale alternatiivse reaalsuse illusiooni, mille tulemusel võime kaotada sideme tegelikkusega.

Inimesed, kes meelega säärast valeinfot jagavad, pole teiste inimeste ja kogu ühiskonna suhtes mitte ainult hoolimatud, vaid teatud juhtudel lausa kuritahtlikud, sageli ise seda taipamata. Samas ei mõelda väga palju sellele, et kõigi oma sotsiaalmeedia postitustega jäetakse maha digitaalne jalajälg, mis ühel hetkel võib hoopis postitaja vastu tööle hakata. Agar vandenõuteooriate jagaja võib suure tõenäosusega sellest „lastehaigusest“ ühel hetkel välja kasvada ning näiteks kandideerida töökohale, kus ebateadustest lugupidamine pole aktsepteeritav. Kui temaga aga käib teatav renomee kaasas, on sellise töökoha saamine paraku küsitav.

Solvav ja sildistav suhtlemine

Väärinfo levitamisega käib pahatihti kaasas veel ka kõigutamatu usk nende teooriate õigsusesse ning pigem agressiivne suhtlusmaneer. Miks on nii, et osa inimesi käitub sotsmeedias ja digikanalites risti vastupidi sellega, nagu ta käitub näiteks tänaval või oma kolleegide ja tuttavatega suheldes? Üksteisega arvestamine ja lugupidamine teiste suhtes ei kao ju kohe, kui koduukse enda järel kinni tõmbad ja avad arvutiekraani. Tõenäoliselt on suurem osa inimesi võimelised täiesti viisakaks ja mõistlikuks vaidluseks, kui nad istuvad üle laua ja vaatavad teineteisele otsa. Kui sama vaidlus toimub aga mõnel sotsiaalmeediaplatvormil, ei lähe kaua, kui solvamine ja sildistamine korraliku hoo sisse saab.

Sellistele teemadele tähelepanu juhtimine, üldiste teadmiste ja suhtluskultuuri arendamine peaks olema ka ennast vastutustundlikeks pidavate ettevõtete eesmärk. Ükskõik, kus me omavahel suhtleme – tööl, tänaval, kaubanduskeskuses või Facebookis – oluline on see, et säiliks väärikus ja austus teiste vastu. Seda mitte hinnates ning valeinfot jagades oled sa tööriistaks nendele, kes soovivadki, et ühiskond oleks hirmul ja lõhenenud.

Foto: Jake Farra