Verdtarretav emaarmastus
Sel nädalal on kinos kindla peale minek kodumaise komöödia „Siin me oleme“ uusversioon „Suvitajad“. Enne lehe trükkiminekut ma seda veel näinud ei ole, seega saan vahendada vaid muljeid usaldusväärse maitsega tuttavalt – kartis, et on kehvake, aga ei pidanud siiski pettuma.
Mina suhtun siiski „Suvitajatesse“ teatud reservatsiooniga ja olen väga umbusklik. Mul on tunne, et ma ei tahagi seda filmi vaadata, sest see on nagu pühaduserüvetamine. Ma tahan ikka seda originaalset laulu hülgehallist merest ja muud vana head sinna juurde, ei taha mingit remiksi-moodsust. Vist hakkan vanaks jääma. Igal juhul ajakirjanikust sõber kinnitab, et tema naeris ja tal oli lõbus. Küllap see film saab ka publikumenukiks, sest kes ei tahaks oma ellu nalja ja naeru.
Mina aga vaatasin sel nädalal hoopis õudusfilmi „Veri“, mis on ühe keskmise õudusfilmi kohta muljetavaldavalt kobe. Hoolimata verisest pealkirjast filmis väga palju verd ekraanil ei pritsi, soolikad ei lenda. Tegemist on rohkem psühholoogilise draamaga kui võpatustele ja toorele hirmule ülesehitatud jubelooga.
Filmi režissööriks on Brad Anderson, kes on teinud nii filme kui ka erinevate teleseriaalide osasid. Teate küll, tervet sarja ei tee tavaliselt läbivalt üks režissöör, vaid sarja juures annavad oma panuse mitu erinevat režissööri. Andersoni kontol on näiteks populaarne telesari „Patustaja“ („Sinner“,2018), uuematest „Saatan Ohios“ („Devil in Ohio“, 2022) või ka „Klikimagnet“ („Clickbait“, 2021). Kõiki neid sarju julgen soovitada, leitavad Netflixis. Mängufilmidest on meiegi vaatajale tuttav Andersoni juhendatud „Beirut“ (2018). Andersoni valdkonnaks on peamiselt krimifilmid ja kui sügavamalt järele mõelda, siis on ka tema uues filmis „Veri“ palju krimifilmi ainest, kuigi jah, siin on ka üks ebamaine koletis.
Linateose muudab omanäoliseks see, et kõige halvem, rumalam ja patusem tegelane, kellele mina ei osanud kuidagi kaasa tunda (küll aga sai kaasa elada) on siin filmis naistegelane, ema Jess. Selle rolli teeb suurepäraselt Michelle Monaghan. Tavaliselt on niisugustes lahkuminekufilmides patuoinaks ikka töllakas isa ja ema on mitmekordne ohver, siin aga on asi mitmekihilisem ja mehele saab vaid kaasa tunda.
Nende kahe suhe ei ole siiski filmi peamine tegevusliin, aga igal juhul väärib märkimist, et suhtes ei olegi seekord jõuvahekord selline, et isa halb-ema hea. Ja ega emagi tegelikult ei ole siin mingi kuri pahasoovlik inimene, temagi armastab normaalse ema kombel oma lapsi ja ta kuriteod ei ole otseselt ajendatud sellest, et ta oleks loomuldasa kriminaalne. Mitte, et see tema tegusid kuidagi välja vabandaks, kuid ajendiks on siin siiski ürgne tung päästa oma laps…
Õnneks suudab film kõigi sündmuste keerises jääda oma tegelaste suhtes neutraalseks, ema ei süüdista kõigis oma hädades teisi, ta ei muutu hullunud maniakiks, isa küll vihahoos korra mainib, et see on naise enda süü, kuid ka sellesse süüdistustesohu ei eksi stsenaarium ära (stsenaariumi kirjutas Will Honley).
Tegevustik kulgeb loogilist ja loomulikku rada pidi, umbes nii võivadki inimesed päriselus sellistes situatsioonides käituda. Selles suhtes mulle film ka väga meeldis – see pole tavaline lõbustuspargi õudustetoa sarnane hirmujutt, vaid ülesehituselt rohkem krimipõneviku moodi.
Tegevus algab selle koha pealt, kus kahe lapsega abielupaar on lahku läinud ja Jess kolib koos laste Tyleri (Skylar Morgan Jones) ja Oweniga (Finlay Wojtak Hissong) oma esivanemate majja kuskil maarajoonides. Maja on õudusfilmilik ja jube, kuid vähemalt selles linaloos ei ole majal mingit suuremat rolli.
Tasapisi selgub, et ema ja isa on lahku läinud, sest emal olid mingid mentaalsed probleemid ja isa on mitu aastat lapsi sisuliselt üksi kasvatanud. Mina täpselt aru ei saanud, mis probleem emal oli, kas ta oli alkohoolik või narkomaan, oli tal sünnitusjärgne depressioon või midagi muud, kuid filmi alguseks on ta igal juhul aasta jagu jälle korralik olnud ja tal on õnnestunud lapsed endaga koos elama saada. Mees on leidnud uue naise, kellega samuti laps on tehtud, kuid see on siin rohkem asjade loomulik käik kui mingi hirmus patutegu. Isa võitleb oma laste nimel ja eks teda ka koheldakse ülekohtuselt, kui tema kui laste põhiline kasvataja hooldusasjas ema kasuks kõrvale jäetakse.
Nüüd juhtub nii, et pere koer saab kuskil uue kodu lähedal mingi asja käest pureda ja hammustab koju tulnuna omakorda poissi. Filmi tutvustuses mainitakse justkui koer kaoks kuskile sohu, mina seal mingit sood küll ei näinud, on vaid kuivanud puu keset kunagist veesilma, mis on kokku kuivanud.
Igatahes, nüüd lähebki lahti see emaarmastuse õudsem pale, sest poiss suudab elus püsida vaid verd juues ja ema asub talle seda hankima, asja muidugi saladuses hoides. Ta ei mõtle sellele, et nii seab ta ohtu ka oma teise lapse, ta ei juurdle selle üle, kas on ikka eetiline kedagi enda keldrisse kinni siduda, isegi kui see on nagunii surmahaige. Ta lihtsalt tegutseb.
Film ei ole saanud kriitikutelt üldises plaanis väga sooja vastuvõttu, kuid mina siiski soovitaksin. Tegelased ei käitu siin nagu viimased idioodid, vaid kõik on psühholoogiliselt vägagi veenev, kui nüüd vaid välja jätta see imelik verejanuhaigus. See paneb kaasa elama, näitlejad teevad head rollid. Arvan, et need, kes filmis pettuvad, on inimesed, kes ootavad tavalist arulagedat õudusfilmi, mida see linateos kindlasti ei ole. Siin on sisu rohkem kui ühe õuduka jagu ja publikul on soovi korral võimalik ekraanil toimuvat ka analüüsida, kihte jagub.
Kes kinno läheb – ärge kohe esimeste tiitrite peale ära minge, seal on veel üks stseen, mis annab aimu, et ehk on sellele loole oodata mingit järge. Õigupoolest on filmi läbivalt sellele mõningaid vihjeid, nii et ehk tuleb veel ka „Veri 2 – kuidas kõik alguse sai“ või midagi säärast.
Margit Adorf
