Vii vanaema kinno ja naine Raplasse

8. märtsil on naistepäev ja kuigi see on meiekandi inimestel pigem meeles kui nõukaaegne emadepäeva asendus, siis naistepäeva tähistamise komme ei ole siin kunagi vaibunud. Lihtsalt nelkide asemel on nüüd suuremas valikus lilli, mida sel tähtsal päeval kinkida.

Margit Adorf

Naistepäeva puhul pakuvad ka kinod eriprogramme. Rakvere kinos on prantsuse filminäitleja Alain Deloni filmid 7. ja 8. märtsil, kes aga sinna ei jõua, siis Tallinnas kinos Artis on sama ürituse raames Deloni filmide seansid 7., 8., 9. ja 19. märtsil. Tartus Elektriteatris saab neid filme näha 9., 12., 16., 19. ja 23. märtsil ning lisaks viiakse vanaemade noorusaja lemmik ka Saaremaale Kuressaare memmedele vaatamiseks.

Miks ma just vanaemasid soovitan kinno vedada? Sest ma pean ennast ka juba suhteliselt vanaks mutiks, aga Alain Delon on nii vana näitleja, et juba toona kui mina laps olin, oli Delon selline rohkem keskealiste naiste lemmik. Nooremad naised fännasid siis hoopis Mel Gibsonit, Al Pacinot, Sylvester Stallone’i või David Hasselhoffi. No prantslastest ehk olidki kõige tuntumad Jean-Paul Belmondo ja Alain Delon, mina väikse tatikana neil üldse vahet ei teinud, vaatasin ka rohkem hoopis Hasselhoffi autosarja ja prantsuse näitlejatest teadsin veel Gérard Depardieu’ nime.

Itaallastest oli kõige popim mees Marcello Mastroianni. Kinos näidati tegelikult siis kui mina laps olin (1980ndatel) palju filme varasematest perioodidest, vahemikus 1960–1970, eriti just välismaised filmid olid vanad. Mu ema oli siis umbes 30-aastane, praegu on ta üle 75. Ma arvan, et talle ehk meeldiks kinos mõnda Alain Deloni filmi vaadata, tuleks noorusajad meelde, kuigi ka siis kui tema noor oli, olid need näitlejad juba vanamehed.

Alain Delon sündis 1935. aastal ja oli 1980ndal 45-aastane. See on 30-aastase jaoks kindlasti vana. Kuna aga kinos näidatavad filmid olid pärit 1960ndatest, siis ekraanil säras Delon 20 aastat nooremana ja see juba võis minu ema vanustele meeldida küll.

Rakverre jõuavad kaks filmi: „Rocco ja tema vennad“ (1960) ning „Päikesevarjutus” (1962). Mõlemad linateosed on tegelikult itaallaste tehtud, Rocco filmi autoriks on kuulus itaalia režissöör Luchino Visconti ning „Päikesevarjutuse“ autoriks samuti väga kõva itaalia režissöör Michelangelo Antonioni. Nii et keda ei huvita mingi iidne prantsuse filminäitleja, vaid on pigem režissööride usku, siis neilegi on need kaks filmi magusaks maiuspalaks.

„Rocco ja tema vennad“ on originaalis kolm tundi pikk film, mis räägib loo viiest vennast, kelle vahele lööb kiilu see, et üks vendadest hakkab sebima prostituudiga. Tegemist on korraliku läbikomponeeritud draamalooga, mis on teatrilavastusena leidnud tee ka Eesti teatrisse, seda sai näha eelmisel aastal Pärnu Endla teatris, lavastajaks Kaili Viidas. Veel varem, 1994. aastal lavastas sama lugu Jaanus Rohumaa, Tallinna Linnateatris. „Rocco ja tema vennad“ on puhas klassika ja oli seda juba kohe, kui film 1960ndail ekraanidele jõudis.

„Päikesevarjutus“ on aga kurb romantiline armastusfilm ühest lühisuhtest. Delon on siin börsimaakler, kellesse armub noor tõlk Vittoria (Monica Vitti). Suurem osa filmist koosneb teineteise ümber tiirlemisest, kuni lõpuks saabub kireöö ja seejärel suht kiretu lahkuminek. Film on kaks tundi pikk ja hoolimata kummalisest sisukokkuvõttest soovitan seda vaadata, kuna see on omalaadne ajarännak nii toonasesse Rooma kui ka hoopis teistlaadsetesse inimsuhetesse kui me täna oleme harjunud nägema. Või kas ikka on sellest ajast alates palju muutunud?

Nõukaaja kinodes näidati väga sageli ka filmi „Must tulp“ (1963), kes seda näha soovib, siis linalugu näidatakse 9. märtsil Tartus. „Must tulp“ on ka üheks filmiks, millest on eeskuju võtnud meie oma „Viimne reliikvia“.

Alain Delon oli tuntud peamiselt sekspommina, tema rollid olid pigem alati sellised südametemurdjalikud ja naisi hullutavad. Ta on ise ühes intervjuus kurtnud, et soovinuks teha rohkem tõsisemaid rolle, kuid publiku mällu jääb ta siiski seksisümbolina. Oli ka põhjust, mees on ajatult kaunis Adoonis ja kui praegu satub kinno ka mõni noorem daam, kes ei ole sellest näitlejast elu sees kuulnudki, võib vist põlve nõrgaks võtta küll. Paraku teeb aeg oma töö, Delon suri eelmise aasta augustis, olles elanud 88-aastaseks.

Oma pika elu jooksul jõudis ta näidelda 88 mängufilmis, neljas telefilmis, kolmes telesarjas ning seitsmes teatrietenduses. Ta proovis kätt ka režissöörina ja tegi 1980ndatel kolm keskpärast filmi. Lisaks sellele Delon ka laulis. Tema kõige kuulsam lugu on „Paroles, paroles“ („Sõnad, sõnad“), mis ilmus 1972. aastal ja oli kahasse lauldud lauljanna Dalidaga. Kui kedagi huvitab Alain Deloni muusikaline looming, siis Spotifys on ta artistina esindatud, võite kuulata. Mainitud laulu on seal kuulatud üle 71,5 miljoni korra. Muidugi on ka hulk temast tehtud laule ja Youtube’is võib tema lugusid nõrkemiseni kuulata.

Oma eluajal võitis Delon üsna vähe preemiaid. 1964. aastal sai ta Kuldgloobustel lootustandva uue tulija preemia, kuid rohkem kaalukamaid preemiaid hakkas ta saama oma aktiivse näitlejakarjääri lõpul, alates 1995. aastast. Siis noppis ta küll järjest kõikvõimalikud elutöö preemiad, nii Berliinist, Cannes’ist, Locarnost jm. Minge vaadake tema filme kinos, see on kindlasti teistmoodi elamus kui kodus väiksemalt ekraanilt vaatamine. Ja võtke vanaema kaasa!

Mis teema aga selle Raplaga on? Kes sealkandis elab või kellel võimalus Raplat väisata, siis seal toimub sel nädalavahetusel filmifestival naistele ehk NÖFF. See on Pimedate Ööde Filmifestivali tiiva all toimetav väiksem festival ja kindlasti näeb sealses kavas väärt filme, muuhulgas on seal ka tasuta arhiivifilmide seanss, kus näidatakse mõistagi filme naistest. NÖFFi kava saab vaadata veebiaadressilt noff.ee.

Ilusat naistepäeva kõikidele naistele ja häid filmielamusi naiste nädalavahetusel!