Viril viimane sõutüdruk

Sel nädalal jõuab kinodesse film „Viimane showtüdruk“, kus vananevat kabareestaari mängib kunagine sekspomm Pamela Anderson.

Margit Adorf

Filmi režissööriks on Gia Coppola, kuulsa Coppolate klanni järjekordne võsuke, Francis Ford Coppola lapselaps. Francis Ford on ise ka režissöör, lisaks on režissöör tema tütar Sofia Coppola. Gia siiski ei ole Sofia tütar, vaid Gian-Carlo Coppola tütar, tema oli filmiprodutsent ja näitleja, kes suri noorelt, vaid 22-aastaselt mootorpaadi õnnetuses. Tütar sündis pärast isa surma. Tuntumad Coppolate suguvõsa liikmed filmimaailmas on veel Talia Shire, Jason Schwartzman ja Nicholas Cage (Francis Ford on tema onu). Coppolate suguvõsas on väga palju loomeinimesi, suurem osa neist kas lavastajad, näitlejad või muusikud.

Aga nüüd siis Gia Coppola juurde. Tema täispikaks debüütfilmiks oli 2013. aastal kinodesse jõudnud „Palo Alto“, mis tiirles peamiselt erinevatel filmifestivalidel ja jõudis ka meie Pimedate ööde filmifestivali kavasse, 2014. aastal. Film rääkis noore jalgpallineiu suhtest oma treeneriga ja pälvis nii kriitikute kui publiku poolt üsna sooja vastuvõtu. Vahepeal on ta teinud veel paar täispikka ekraanilugu, mis saavutasid publikuskoori osas kehvema tulemuse ja meiekanti ei jõudnudki.

„Viimane showtüdruk“ võib aga saada Gia Coppola läbimurdefilmiks, sest see on juba nomineeritud kümnetele olulistele (Kuldgloobus, BAFTA) filmiauhidadele ja vähem tuntud festivalipreemiatele. Midagi on juba jõudnud võita ka, peamiselt saab tähelepanu filmi muusika, eriti Miley Cyruse selle filmi jaoks loodud laul „Beautiful That Way“. Filmi maailmaesilinastus oli 10. jaanuaril sel aastal, nii et eks see veel jõuab tähelendu teha.

Filmi peamised staarid on kabareetantsija Shelly (Pamela Anderson), kasiinoettekandja Anette (Jamie Lee Curtis), tantsija Jodie (Kiernan Shipka) ja lavatehnik Eddie (Dave Bautista). Väiksemad, kuid mitte vähem olulised rollid teevad Billie Lourd (Shelly tütar Hannah) ja Brenda Song (kabareetantsija Mary-Anne). Shelly ja tema sõbratarid saavad üsna filmi alguses teada, et nende Razzle-Dazzle kabareesõu, mida on ühes Las Vegase kasiinos juba aastakümneid etendatud, saab läbi. Uued omanikud soovivad midagi muud ja see, mis oli 80ndatel glämm, enam ei kõlba.

Noorematel tantsijatel Jodie’l ja Mary-Annel on sellega lihtsam hakkama saada, kuigi ka nende prooviesinemised teistesse sõudesse ei ole eriti edukad. Jodie suurem mure on see, et tema ema ei soovi temaga enam üldse suhelda ja Mary-Annele tegelikult ei meeldigi see töö, millega ta tegeleb, kuid millegagi peab ju raha teenima. Shelly ja Anette on kaks 60. juubelile jõudsalt lähenevat daami, kellel pole mingit lootust pensile saada (USA süsteemi järgi sellist päeva neil ei koidagi, kuna tööandja pensionit neil pole). Shellyl on lisaks täisealine tütar, kellega tal on tema karjäärivalikute tõttu segased suhted.

Coppola on ette võtnud üsna suure tüki ja kuigi ta triivib läbi suhtepundarde üsna ladusalt, siis ikkagi ei tekkinud minul lõpuks mitte mingit sümpaatiat peategelase Shelly suhtes. Tema elulugu jääb liiga vähe lahtiseletatuks, ainus, mis lõpuks tooni annab, on naise edev loomus. Selle tõttu on tütar temast võõrdunud, selle tõttu puruneb soojem sõbrasuhe Jodie’ga ja selle tõttu ilmselt purunes ka suhe Eddie’ga. Uhkus ja edevus on need kaks asja, mis on Shellyt läbi elu kandnud, kuigi samal ajal ta kinnitab endale, et soovis ikka ja alati oma tütrele kõige paremat. Noh, võib-olla nüüd, oma karjääri lõpul, ta seda tõesti soovib, kuid filmitegelase karakteri loomise ja sündmuste pealt seda küll järeldada ei saa.

Eddie heidab naisele otseselt ka seda ette, et viimane võinuks ju müüjaks minna või midagi, aga see mees ei ole õige inimene etteheiteid tegema, sest näib, et ta teadis küll, et Shelly laps on tema oma, aga ta ei osalenud tütre elus üldse. Filmist ei selgu see, miks nad kunagi lahku läksid või millal Eddie teada sai, et sündimas on laps. Ei selgu, miks Shelly üldse kabareetantsijaks sattus, kus on tema enda vanemad. Kindel on vaid see, et ta ei ole mitte kunagi plaaninud sätendavate kostüümide ja paabulinnusulgede maailmast loobuda, see pole talle mõttessegi tulnud.

Me saame teada seda, et tal oli raske oma tütart kabareetantsimise kõrvalt kasvatada, sest raha oli nii vähe, et lapsehoidjat ei saanud lubada. Aga samas saame teada ka, et see kabareegrupp oli oma hiilgeaegadel tuntud üle riigi ja trupi naised käisid ka maailmaturneel. Miks sellise uhke kuulsuse juures nii vaene oldi ja miks niisugune seksikas tibi endale meeste seas paremat partiid ei leidnud kui üks lavatehnik, see ei selgu kuidagi.

Minu jaoks ongi selle filmi suurimaks nõrkuseks, et peategelane Shelly jääb liiga rabedaks. Jah, ma saan aru ja näen tema vananemise piinasid ja sedagi, et ta pole oma loomuselt mingi labane strippar, vaid püüab ka oma tütrele mingeid elutarkusi jagada. Aga nagu ütleb üks castingu-mees: sul ei ole seda õiget tehnikat. Vanasti valiti sind lavale, sest olid noor ja seksikas, aga sul puudub see miski, mis sind andekaks teeks.

Pamela Anderson selles rollis püüab anda endast parima, kuid selleks, et ta tõeliselt särama lööks, jääb stsenaariumis kirjeldatud tegelasel sügavust liiga väheks. See roll jääb poolele teele toppama ja on lame. Ma läheks isegi niikaugele, et ütleks, et Anderson ei sobi sellesse rolli, kuigi jah, ta näeb endiselt suurepärane välja. Palju elavama rolli teeb Jamie Lee Curtis kasiino ettekandja Anettena, ja tema on seal vaid väike kõrvalosaline.

Üldiselt tasub seda filmi vaatama minna küll. Atmosfäär on loodud, mingi üldise emotsiooni sealt saab, aga ei saa öelda seda, et tegemist oleks detailideni läbimõeldud suurepärase looga. Stsenaarium on liiga visandlik ja lõpuks jääb kahjutunne, et loo enda nõrkus ei võimaldanud selles osalevatel näitlejatel paremini särada. Mis selle loo point lõpuks on, seda teab vist vaid autor ise. See, kuidas ekraanil kõik lõpuks ikka suured sõbrad olid ja omavahel ära leppisid, ei olnud mitte ühestki otsast veenev, lõpp mõjus lõdvalt ja löntivajunult. Võib-olla see oligi mingi semiootiline eesmärk? Vaevalt küll. Aga eks otsustage ise, seda filmi paljud ka kiidavad, mina seekord suuremaid ovatsioone ei jagaks. Pole otseselt halb, aga jääb kiduraks.