Viru Folk pakkus lõõgastust ja nõuandeid
Eelmisel nädalavahetusel toimunud festival tõi Käsmu kaheksa ja pool tuhat muusikasõpra.
Tõnu Lilleorg
Seekordne Viru Folk oli pühendatud meie riigi sajandale sünnipäevale ja pakkus seetõttu valdavalt kodumaist muusikat. Ilm oli suurepärane, kui näiteks reedel oli sisemaal suur palavus, siis mere ääres seda tunda ei olnud.
Kohal oli rohkesti toidu ja joogiga kaubitsejaid, pakuti mitmesuguseid tegevusi. Näiteks sai lasta endast portreed joonistada, elada kaasa teatrietendustele ning saunas ja ujumas käia. Naaberasula Võsu vahet liikusid kaater ja tasuta bussid. Kuradisaarele tehti jalgsimatku ja mugavalt olid korraldatud telklaagrid.
Kontserdid ja etendused olid heatasemelised ning kuna kõigis esinemistes oli juttu romantikast, moodustus kokku kena tervik, millest võis üht-teist kõrva taha panna. Probleemi sõnastas Estonian Voices: „Huikan ja huikan ning tahaks, et mõni kena noormees huikaks vastu, aga näe, ei ole seda vastuhuikajat.“
Naised Köögis andsid sellist nõu: „Tuleb end armastusele avada ja saata välja taotlus.“ Oma mustades ülikondades põgenenud amišeid meenutav Puuluup pakkus lahenduseks iseennast: „Ma olen sinu unistus ja väljapääs, ma olen õnn, ma olen armastus.“ Väikeste Lõõtspillide Ühing rõhutas praktilise tegevuse olulisust: „Otsi ikka lahtist ust, kust võiks leida lohutust.“
Must Kast oma etenduses „Peks mõisatallis“ viitas ettenägelikkuse olulisusele: „Järgmine kord pane kumm vahele, pane kaks!“ Rändteater Vaba Vanker jagas etenduses „Eestlaste muistne sugu“ neidudele ja noormeestele ajalooliselt läbiproovitud retsepte, kuidas töödelda toitu nii, et see silmarõõmule sisse söödetuna temas kire sütitaks.
Zetod jagasid publikuga edulugu, mis juhtus nende Viru Folgi kontserdil kümme aastat tagasi. Nimelt said kokku kaks Võrumaa naaberkülade elanikku, kes siis esimest korda koos tantsisid. Ja pärast seda on nad õnnelikult koos elanud. Tantsimise olulisust näis mõistvat ka Metsatöll, kui bändi tugev transamees vinnas laulu „Oma laulu ei leia ma üles“ esitamiseks publiku seast lavale paarkümmend naist, kes loo ajal vahvasti tantsu lõid. Neil, kel jagus lusti veel pärast südaööd jalga keerutada, said seda teha simmanibändide saatel Lainela kohviku saalis.
Sellistes suurepärastes oludes sai festivalipublik parimal viisil puhata ja vaimu värskendada. Mitmel korral tabas kõrv kaaspeoliste vestlustest lausekatkeid nagu: „Ma olen väga rahul!“ ja „Seekord on eriti hea.“ Ning pühapäeva pärastlõunal, kui inimesed hakkasid koju minema, kingiti piletikioski juures kõigile veel väike Eesti lipp.
Lätimaalt külakosti toonud torupilliansambel Auli pani rahva kaasa elama.
Foto: Viru Folk
