Viru ja Viru-Nigula õlletehas on osa Eesti õlleajaloost
- aastal moodustatud kolhoosidevahelise ettevõtte Kungla ühest harust kasvas välja Viru Õlu, mis tegutseb tänaseni; teisest võrsus Viru-Nigula kolhoosi õlletehas, mille järeltulija 2006. aastal tegevuse lõpetas.
Aivar Ojaperv, ajakiri Pruul
„Kolhoos oli NSV Liidus mingil määral demokraatlik ühistegevus, kus üldkoosolekul oli otsustusõigus,“ meenutas aastatel 1975-1982 Kullaru sovhoosi, 1982-1992 Viru kolhoosi ja 1992-1996 Viru Õlut juhtinud Toomas Varek. „Kolhooside juhid nägid, et ainult põllumajandusega jõukaks ei saa ning maaelu ei arenda. Aktiivsemad esimehed hakkasid abitööstusi moodustama.“
Kaks Rakvere rajooni kolhoosi – Haljala (hiljem Viru) ja Viru-Nigula -valisid üheks kõrvaltegevuseks õlletootmise.
Virulased leidsid kõrvalukse
Riiklikult jälgiti kiivalt, et abitootmine ei ületaks teatud piiri ega muutuks tähtsamaks kui kolhoosi põhitegevus ehk põllumajandus.
Toonane Haljala kolhoos oli aga abitootmise maigu juba suhu saanud – näiteks 1967 avati maltoosa- ja tärklisetsehh. Kui aga sooviti veel ka õlletehas ehitada, pani Eesti NSV Põllumajandusministeerium käe ette – tegelege rohkem põllumajandusega, teil juba kõrvaltegevusi küll.
Kuna ka naabermajandid tegelesid abitootmisega, ainuüksi kolhooside maltoosatsehhe oli Rakvere rajoonis juba õige mitu, otsustati „juriidilise korrektsuse“ huvides 1974. aastal moodustada kolhoosidevaheline tootmisettevõte Kungla. Lisaks initsiaator Haljalale võeti kampa Viru-Nigula ning veel mõned ümberkaudsed kolhoosid.
Samal aastal alustati õlletehase ehitamist nii Haljalasse kui linnulennult vast veerandsaja kilomeetri kaugusele Viru-Nigula lähistele.
„Oletan, et õlletootmist peeti toona riiklikuks monopoliks, ja seetõttu ei tahetud kolhoosidele otse tootmisluba anda,“ pakkus Sulo Koskinen Kungla moodustamise põhjuseks. Ta ise oli nii Kunglas kui hiljem Viru kolhoosi Haljala õlletehases varustajaks.
Toodeti vaid Zhigulit
Kuigi siinkirjutajal ei õnnestunud leida dokumentaalset tõestust, valmis asjaosaliste mälestuste põhjal esimene ettevõtte Kungla õlu Viru-Nigula tehases juba 1974. aasta lõpus. Haljala tehasest tuli esimene toodang 1975. aastal. Samal ajal käis kogu Kungla juhtimine Haljalast, selle juhatuse esimeheks oli Kalju Heinla, kes juhtis ka Haljala kolhoosi.
Toodeti vaid Zhiguli õlut, kui midagi muud katsetatigi, siis turule see ei jõudnud. Kummast tehasest konkreetne partii tuli, seda teadsid vahest ainult pruulmeistrid ja raamatupidaja, sest toonastel etikettidel konkreetset tehast ei eristatud.
Kunglast võrsus kaks tehast
- aastal Kungla aga lagunes. Haljala õlletsehh läks Viru kolhoosi koosseisu, Viru-Nigula tsehhi sai endale sealne kolhoos.
„Arvan, et Kunglal läks liiga hästi, rentaablus oli kõrge, see oli mõnele tegelasele pinnuks silmas,“ oletas Sulo Koskinen. „Kui alustasime, koosnes kogu autopark ühest pirukakuudiga Moskvitshist. Ettevõte likvideerimise ajaks oli meil juba 8 veoautot ja 4 sõiduautot Volga ametiasjade ajamiseks.“
Haljala õlletehase rahvas ning ilmselt ka Viru-Nigula omad ei pannud aga „lahutust“ õieti tähelegi, sest tehased tegutsesid ju edasi. Esialgu jäid käibele isegi Kungla ajast pärit etiketikujundused, muudeti vaid tootja nime, milleks nüüd said vastavalt Viru või Viru-Nigula kolhoos.
Kas õlletehas oli kolhoosile suur sissetulekuallikas? „Ikka oli, aga päris kühvliga sealt tulu siiski ei saanud,“ vastas Toomas Varek. „Viru kolhoosi suurim kõrvaltulu oli hoopis biopreparaatide ehk loomadele mõeldud vaktsiinide tehas, mis oli samuti abitootmine.
„Õlletehasel oli kolhoosi majanduses kindlasti oma koht,“ jätkas ta. „Pardijalaveeks seda Haljala õlut muidugi kutsuti ja eks omajagu õigust oli ka: seadmed olid Vene omad, tooraine selline, nagu juhtus.“
„Eesti viljast saab õlut teha küll, aga mitte igal aastal,“ lisas Sulo Koskinen. „Hea õllevilja idanevus peab olema 90 protsendi kandis. Kui oli ilmastiku poolest halb aasta, siis polnud see kaugeltki nii. Alguses ostsime linnaseid sisse, aga hiljem rajasime nende tootmiseks oma tsehhi. Eks me pidime kombineerima: kolhoosidel polnud lubatud meile vilja müüa – mis õlu, inimestele ja loomadele pidi vilja tootma! –, aga siis sai ehitatud jõusöödatehas. Ostsime selle tarbeks kvaliteetset vilja ja vahetasime selle vaikselt mittekvaliteetsema vastu, et õlletehasele jääks parem tooraine.“
Üks mark, maitsed erinevad
Põhiline õllemark oli noil aegadel Zhiguli, mida toodeti kõigis õlletööstuses üle NSV Liidu. Kas oli mingi kindel ühine retsept ja kohustus just seda marki õlut toota?
„Ma arvan, et kuna Zhiguli oli kõige lühema valmimisaja ja kõige väiksema omahinnaga, siis tahtsid tehased seda ilma mingi välise surveta toota,“ oletas Toomas Varek. „Kindlasti oli olemas ka kuskilt kõrgemalt poolt saadetud retsept ja õllemeistritel mängumaad polnud, aga see ei tähenda, et Zhiguli õlu kõikjal sama maitsega olnuks. Tehnoloogilised vead olid igapäevased, samuti kõikus tooraine kvaliteet. Aga see polnud probleem – milleks kvaliteet, kui kõik nagunii ära joodi!“
Samas lisas Varek: „Tegelikult olid ka toonased õllemeistrid oma ala fanaatikud ja üritasid asja ajada nii ausalt, kui olud lubasid. Neil olid koolitused, kõikide tehaste esindajad said järjepidevalt kokku, et degusteerida üksteise toodangut jne.“
Taanlased
Viru kolhoosi õlletehas tegutses kuni 1991. aastani. Siis algas erastamine ja kolhoos lagunes.
Õlletehas privatiseeriti samuti ja selle omanikeks said nii töötajad kui ka erastamise käigus tekkinud kolm põllumajandusühistut. Peagi ostsid töötajad ühistute osa välja. Ettevõtte nimeks sai AS Viru Õlu.
„Õige pea saime aru, et me ei vea välja, sest seadmed vanad, tehnoloogia aegunud,“ meenutas 1992. aastal AS Viru Õlu juhatajaks saanud Varek. „Hakkasime otsima investorit.“
Appi tuli juhus. Taani ärimeeste, sealhulgas Harboe Bryggeri esindajate delegatsioon külastas Toila kalatööstust ning õlletöösturitele jäid silma Viru Õlle tünnid kusagil söökla nurgas.
„Nad tulid meie juurest vist juba samal päeval läbi,“ lausus Varek. „Kujutan ette, et nende jaoks sattusid nad kui antiikaega. Õlut nad ikka maitsesid, aga kaasa küll ei võtnud. Kui nende teha olnuks, pannuks nad tehase vist kohe kinni.“
Aga ometigi tulid taanlased tagasi ja peagi sõlmiti leping, millega Harboe Bryggeri sai Viru Õlle 49 protsendi aktsiate omanikuks. Sissemaks tasaarveldati uutesse seadmetesse.
Käesolev artikkel ilmub täismahus ajakirja Pruul teises numbris, mis jõuab lugejateni juuni esimesel dekaadil.
Toomas Varek juhtis Viru Õlut 1992-1996. Tollest ajast pärit Tooma õlu vihjas teadagi kellele. Foto: Ain Liiva
