Voldemar Kolga kõneles väärtustest ja väärikusest

Kolga

Karismaatiline psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga on paljudele tuttav „Selgeltnägijate tuleproovi” žüriist. Läinud nädalal väisas ta Rakveret ja pidas loengu eakate messil. 

Ülle Kask

Messil „Tegusad seeniorid” lausus moderaator Rein Sikk Voldemar Kolgale mikrofoni ulatades ja publiku poole pöördudes: „Nüüd tehakse teid targaks.”

„Tegelikult see ei ole võimalik, et keegi teeks kellegi targaks,” haaras härra ohjad enda kätte. „Inimesed minu meelest ongi liiga targad. Eriti meie vanuses. Ja midagi teha ei ole, isegi hoopis nooremad inimesed on targad ja kõiketeadjad. See aga ei tähenda seda, et nad kõike teavad.”

Kolga sõnul on üks asi, millega inimene juba väikesest peale tegeleb, tunnetus. Pilt tegelikkusest ei teki aga niisama, et vaatad ringi ja näedki, kuidas asjad toimivad. Tegelikult võib see, mida näeme, olla väga vale ja viia valedele järeldustele, sest meie pea on täis igasuguseid eelarvamusi.

„Kohtudes inimesega, kes ei oska näiteks eesti keelt või tal on niisugune nägu või naasugune riietus, võime hakata järeldusi tegema ja näitama näpuga, et ta on erinev,” märkis professor.

„Ära klassifitseeri ega pane inimest sahtlisse, et sina kuulud ühte kategooriasse ja tema teise,” rõhutas Kolga, lisades, et Eestis on praegu nõndanimetatud prioriteet sooga seotud teemad ja sookvoodid, millega ka tema praegu tegeleb.

Psühholoog tõdes, et levinud on stereotüüp, et kui oled naine, pead ka vastavalt käituma, oskama süüa teha ja tube koristada. Mees aga peab tegema meestetöid. Tema meelest pole see õige, sest inimene võib paljusid asju teha ja selline lahterdamine, nagu meil Eestis praegu toimub, ehk lihtsustatult, ühed on sotsid ja teised ekrelased, sellised paikapanemised on abstraktsioon, sest inimesed pole ühe mütsiga löödud.

Me peaksime Kolga arvates püüdma vältida inimeste klassifitseerimist, analüüsima toimuvat kainelt ja õppima ümbritsevat vaatlema. Sellest tuleneb ka väärikuse teema. Väärikad inimesed ei tee suuri üldistusi ega pane maailma paika a’la ühed on sinu sõbrad ja teised vaenlased. Igast sõbrast võib ju mingil ajal oponent saada ja vaenlasest sõber. Igavesi asju pole.

„Siin on mul üks selline sõna kirjas – fragmentaarsus,” jätkas Kolga pilku paberile heites. „Meie maailm on killustunud. Vanal ajal olid perekonnad stabiilsemad, praegu on aga palju kärgperesid ja me ei saa aru, mis toimub. Väärikad suudavad suhelda paljude inimestega, mitte ainult ühe pere või rahva piires.”

Professor rääkis, et üks asi, mis meid kõiki puudutab, on meie tugevused, näiteks kaastunne ja empaatia. „Ja kuulamisoskus. Paljud tahavad ise rääkida, aga teist kuulata ei taha. Hea on teada enda tugevusi, et neid arendada,” märkis Kolga.

„Varsti saabub jõulukinkide tegemise aeg,” sedastas psühholoog. „Suurtes riikides, näiteks Ameerikas, tekitavad need ka inimestele probleeme, aga seal on kombeks, et jõulukingituse pakki pannakse tšekk, mille sa saad ise kaubamajja viia. Mulle ei meeldi, et praegu on moodi läinud raha kinkimine. Arvan, et see ei ole moraalne. Muidugi on raha universaalne väärtus. Aga raha ei ole elus esimene väärtus.”

Kolga sõnul elame me kõik mingis kultuuris, oleme kultuursed inimesed, meil on omad väärtused ja vastavalt sellele ka toimime. „Tänapäeval on psühholoogid tulnud välja teooriaga, et laias laastus eksisteerib kaks kultuuri. Üks on honor-culture, mis tähendab, et meie suhted põhinevad lugupidamisel ja austusel: kui mina teen sulle kingituse, siis ma ootan, et sa teed vastu, kui mina teen sulle sigaduse, siis sina pead ka vastu tegema,“ kirjeldas psühholoog esimest.

„Teine, mida nimetatakse dignity-culture ehk väärikuse kultuuriks, on mingi sisemine printsiip, et järgin kindlaid reegleid. Näiteks igaüks on väärtuslik, sõltumata kooliskäidud aastatest või rahvusest. Väärikuse kultuur määrab ära meie käitumise,“ jätkas ta.

„Praegusel ebamäärasel ajal ongi vaja rohkem inimesi, kes kuuluvad väärikuse kultuuri ehk teisisõnu järgivad sisemiselt kindlaid printsiipe. Oma pea teeb väärikaks,” lisas Kolga.

 

Psühholoogiaprofessor Voldemar Kolga loengut pidamas.

Foto: Ülle Kask