Võluv muinasjutt värskes kuues

Sel nädalal läks 96-aastasena manalateele armastatud Hollywoodi näitlejatar Angela Lansbury, kes on enim tuntud oma rolliga teleseriaalis „Murder, She Wrote“, kus ta kehastas Jessica Fletcherit, krimikirjanikku, kes alatasa sattus ka päriselt kriminaalseid juhtumeid lahendama. Räägin temast selle filmiga seoses seetõttu, et praegune film on uusversioon 1992. aastal välja tulnud telefilmist „Mrs ‘Arris goes to Paris“, kus Angela Lansbury oli nimiosas.

Margit Adorf

Paraku peab siinkohal küll ütlema, et uusversioon on rohkem õnnestunud kui eelmine, kuigi, kellel huvi, siis see saaks nüüd omavahel kaht filmi võrrelda ja võtta seda kui austusavaldust lahkunud näitlejatarile. 1992. aasta film oli loodud vähesemate vahenditega ning veidi lihtsamast koest hoolimata vägagi sümpaatne.

Film põhineb Paul Gallico samanimelisel romaanil, mis ilmus esmakordselt 1958. aastal. Hiljem tuli sellele ka järg, kus, „Mrs Harris läheb New Yorki“ ja veel kaks järjeosa, kus Harris läheb parlamenti ja ka Moskvasse. Eesti keeles ei ole selle autori teoseid seni ilmunud, raamatukogudest ja raamatukauplustest leiab aga inglisekeelseid teoseid küll. Proua Harrise lugu oli koheselt bestseller, peamiselt just eriti nunnu ja armastusväärse peategelase tõttu, keda tänavu ilmunud filmiversioonis kehastab briti näitlejatar Lesley Manville.

Filmi peategelaseks on kodukoristajana töötav Ada Harris ja tegevustik toimub 1950. aastate lõpus. Õigupoolest on Ada rohkem nagu teenijanna, aga kuna ta ei tööta vaid ühe kliendi juures, siis tänapäeva mõistes on ta mikroettevõtja, kes pakub kodukoristuse teenust. Mees on tal sõtta jäänud ja üsna filmi alguses saabki ta sõjaväelise teate, et mees on tunnistatud rindel hukkunuks. Proua Ada on selleks ajaks juba õige mitu aastat üksi elanud, sõpru on tal siiski ka mõned, ta ei ole erak.

Nüüd näeb ta ühe rikka kliendi juures vaimustavat kleiti, mis särab ja sätendab nagu ilmutus (kleit on tõesti vapustavalt kaunis) ja juba peatselt pensioniikka jõudev daam otsustab, et just see on see, mis tema elus on puudu – üks sellelaadne vapustav Diori kleit. Raha tal muidugi suurt ei ole, kuid üle väikeste konaruste ja läbi õnnelike juhuste ning heade abiliste kaudu on summa peatselt siiski koos ja proua Harris asub Pariisi poole teele.

Diori moemajja ta ka jõuab ning muidugi kujuneb kleidiostust hoopis suurem seiklus kui alguses võis arvata. Heasüdamlik naine kohtab oma teel palju lahkeid inimesi ja lõppude lõpuks pöördub ebaõnn ikka alati õnnestumiseks, kuigi sel ilujanu teekonnal on elulisi tagasilööke ja ka teiste inimeste hoolimatust omajagu. Ühest küljest jookseb lugu väga muinasjutulaadselt, kuid teiselt ei jää see siiski päris eluvõõraks. Õnnelikke lõppe on siin loos aga rohkem kui üks, sest film on erinevate pisikeste novellikeste jada, millest iga episood omakorda lõppeb õnnelikult.

Kui te soovite näha midagi väga positiivset, nunnut, üleni roosamannalist ja südantsoojendavat, siis see film on just see, mida jahedaks kiskuvas sügises vaja. Film ei jää sugugi liiga lihtsakoeliseks, siin arutletakse ka sel teemal, kas või miks üldse ihaleda oma ellu ilu ja kas ikka on õige lihtsalt mingit unistuste kleiti taga ajada. Või kes peaksid olema need, kes sellist ilu nautida saavad. Sest meie loos on teenijanna ilmumine peenesse moemajja siiski suur vapustus ja ennekuulmatu asi.

Ega kõrgmood ei ole ju tänaseni muutunud pööblile vabalt kättesaadavaks kaubagrupiks, kuid film jutustab pöördelisest ajast, mil suured moemajad pididki otsustama seda, kas panna uksed kinni ja koondada töötajad või minna muutuva ajaga kaasa ning hakata oma tooteid suunama ka lihtrahvale, st töötavatele inimestele, mitte üksnes printsessidele ja krahvinnadele. Minulgi on kodus Diori tooteid, tõsi küll, mitte ühtegi sellist uhket ballikleiti, mille proua Harris lõpuks ka saab.

Filmi režissööriks on Anthony Fabian, kelle jaoks see film on kolmas täispikk mängufilm. Seni on ta teinud peamiselt lühifilme ja dokumentaalfilme, kuid kuna tema täispika mängufilmi debüüt „Skin“ („Nahk“, 2008) pälvis suurt tähelepanu ja palju auhindu erinevatelt festivalidelt, siis nüüd on Fabian taas mängufilmi juures tagasi ning ta on selle omanäolise eakate moemuinasjutuga suurepäraselt hakkama saanud. See on ilus ja ladus film, hästi nunnu ja üdini sümpaatne.