Yannick keerab teatrietenduse pea peale

Sel nädalal esilinastub kinodes prantsuse režissööri Quentin Dupieux film „Yannick“, mis võiks eelkõige huvi pakkuda neile, kes tavaliselt eelistavad kinole teatrit.

Margit Adorf

Kogu filmi tegevustik toimub teatrisaalis ja film algab etendusega abielurikkumisest. Laval on kolm näitlejat, kaks meest ja üks naine. Saalis on rahvast üsna hõredalt, kuid nad igal juhul elavad etendusele kaasa ja naeravad aeg-ajalt. Publiku seas on aga üks mees, Yannick (Raphaël Quenard), kes ei ole lavastusega sugugi rahul ja ühel hetkel ei pea tema kannatus enam vastu.

Tavaliselt läheks inimene keset etendust lihtalt minema, kuid Yannick otsustab teatritüki katkestada. Mees tõuseb püsti ja nõuab valjuhäälselt, et ta saaks esitada kaebuse selle kehva tüki kohta, mis ei vasta üldse tema ootustele, sest paneb ta end tundma halvemini kui ta enne tundis. Yannick võttis vaba päeva, et teatrist meelelahutust leida, sõit kestis rongiga 45 minutit, lisaks veel jalgsi 15 minutit, ja tagasi peab ju veel ka minema. Etendus aga ei kõlba kuskile! Raphaël Quenard teeb siin suurepärase rolli ja ega teisedki talle alla jää, kuigi suures osas on see siiski ühe näitleja etendus, vabandust, film.

Yannick ajab närvi laval oleva näitleja Pauli (Pio Marmaï), kes Yannicki teatrisaalist lahkuma sunnib. Kuid kui too juba lahkuma asudes avastab, et näitlejad teda tagaselja mõnitavad, eskaleerub olukord kiiresti pantvangidraamaks, sest parkla öövalvurina töötaval rahulolematul Yannickil on kaasas relv. Yannick soovib kirjutada parema näidendi kui see, mida enne mängiti, ja ta tahab seda sealsamas, selsamal hetkel ning et samad näitlejad selle siis kohe ka ette kannaksid.

Hoolimata sellest, et tegevuspaik on piiratud ja film ise pigem nagu teatrietendus, on see sisuliselt siiski hästi üles ehitatud. Pinget jagub, leiab ka kergelt situatsioonikoomikat, kaasa saab tunda erinevatele karakteritele, sealhulgas ka Yannickile ja lugu jookseb ladusalt. Tegu on sedalaadi linateosega, mida ümber jutustada nagunii eriti ei anna, seda peab omal nahal kogema, kel huvi.

Film ei sobi sellisele vaatajale, kes eelistab kiiret tempot, märulisteene, põnevust. Lapsed ja teismelised igavleksid seda vaadates, erandiks võiks olla noorte puhul vaid kultuurihuvilised märsilohistajad gümnaasiumiastmes, kes ka ise näitlejaks saamisest unistavad. Filmi juures on ka märge „alla 12-aastastele mittesoovitatav“ – midagi niisugust, mis 12-aastasele eluaegse psühhotrauma jätaks, linaloos siiski ei toimu, aga nagu juba mainisin, siis laste jaoks oleks see lihtsalt superigav ja veniv piinamine. Täisealine publik, kes armastab draamaetendusi inimestevahelistest suhetest, võiks aga kindlasti filmi kinno vaatama minna, see linateos peaks teile pakkuma kvaliteetse naudingu.

Filmi tutvustuses on kirjas, et „Yannick“ esilinastus Locarno filmifestivalil, kus võitis ka Euroopa väärtfilmikinosid ühendava Europa Cinemas Labeli parima Euroopa filmi auhinna. Siinkohal julgen kinnitada, et on küll hea film. Kuigi see ei kuulu selliste filmide riiulile, mida ma viitsiksin korduvalt vaadata, siis vaieldamatult on tegemist hea tööga. Lakooniline, minimalistlik, kuid samas arenev ja mitmekihiline, hästi eluline, mõjub loomulikult, mitte sugugi ponnistatult või teatraalsete liialdustega. Selle eest minu poolt sügav kummardus.

„Yannick“ on küll teatrifilm, aga meeldivalt dünaamiline, oma piirides nüansirohke, elav, mitte tuim. Peab ütlema, et nii kinopublik kui ka kriitikud on filmi ühtlaselt hästi vastu võtnud, see ei kuulu niisuguste linateoste ritta, mida kriitikud hindavad ja publik väldib. „Yannick“ on lihtne ja arusaadav film ka sellisele publikule, kes tavaliselt teatris tahab näha vaid komöödiaetendusi või eelistab meelelahutuslikke suvelavastusi. Ei pea olema väga erudeeritud (kuigi võib olla), et seda filmi nautida. Kui kuulute nende sekka, kes on juba varem režissöör Quentin Dupieux’ loominguga tuttav, siis olgu öeldud, et seekord ei näe tema filmis mingeid ulmelisi või sürreaalseid vahejuhtumeid.

Film pakub publikule palju äratundmismomente, võimalust erinevate tegelastega samastuda, kindlasti paneb mõtlema sellele, mida teie ise niisuguses olukorras teeksite ja arutlema, miks tegelased kinolinal käitusid just nii nagu nad seda tegid. Filmi lõpp jätab kõik otsad lahtiseks, kuid siinkohal see ei jää häirima. Kui soovite, võite mõelda, et elu läks rahulikult edasi kõikide selles sündmuses osalenud tegelaste jaoks. Kui soovite, siis võite mõelda, et järgnes kohtumõistmine ja keegi sai kuidagi karistada. Kogu sündmustik toimub linaloos ühe õhtu jooksul, nii et see on ka ajaliselt kompaktne. Film võeti üles vaid kuue päevaga ja seda tehti sündmuste kronoloogilises järjekorras.